Tuhalaane külal on põnev ajalugu. Seda on püütud kirja panna erinevate autorite poolt. Igaühel neist on oma nägemus.

Pisut vähem kui tuhat aastat tagasi tuli üks mees Emajõe äärest oma kahe pojaga Ugandisse Tartu all taplevate venelaste eest sõjapakku. Venelased olid tema küla maha põletanud, ta naise teotanud ja surnult lumehange visanud ning noorema poja pooleks raiunud ja koerad tapnud. Imik, ta tütar, põlenud sisse.

 Selle mehe nimi oli Saka. Tema pojad olid aga Meel ja Vanevald. Nemad olid sel jubedal päeval koos mõne mehega kaugemal metsas küttimas.

 Kogu Tarbatu jäi tookord venelaste kätte. Sakalgi polnud enam ei kodu, ei vara, vaid kaks pisikest poega ning odad ja mõõk, mis metsas kaasas olnud.

 Mees pööras pilgu Sakala poole.

 „Ning oligi läinud suvel tuli maha võtnud laane Helme pool, ja asusin sinna. Võtsin juurde tunnistajad, ratsutasin ringi ümber valitud maa ja kuulutasin omaks. Oli seal maad palju, jätkus minule, jätkus ka teistele. Tuhalaane sai nimeks ja aegamööda hakkasin siis jälle elama”

 Seda legendi kantakse Tuhalaanes edasi põlvest-põlve. Nii jutustab ka Saka oma lugu Karl August Hindrey romaanis „Urmas ja Merike”

 Keegi ei tea kuipalju on legendis tõtt, või ongi see vaid legend, kuid räägitakse, et Tuhalaane on põletatud laantele kasvanud küla.

 

Tuhalaane olustikku: ajalugu ja tänapäeva on püüdnud edasi anda Tiina Taffenau oma raamatus "Tuhalaane aegade ristteel.

Tuhalaane külamaja on alustanud fotomaterjali ja mälestuste hankimisega. Kokku on pandud CD-plaat arhiivipiltidega ning kohaliku fotograafi Jüri Raag'i piltidega, kus autor on pildistanud erinevaid vaateid. Jüri Raagi fotodest seati 4 aastat tagasi fotonäitus "Tuhalaane läbi aegade"

Tuhalaanest pärit Ege Enok on koostanud uurimustöö "Tuhalaane kultuurilugu, millega saab tutvuda külamajas.

Samalt neiult on pärit järgmine pärimuslugu:

Tuhalaane küla elu 75 aastat tagasi

Selle loo jutustas mulle Tuhalaane

küla vanim elanik, tädi

Hilda.

Meie küla oli väike, kuid seal

elas töökas rahvas. Tööd jätkus

kõigile ja elamistingimused olid

head. Külas asus vene õigeusu

kirik. Seal oli veel surnuaed, mis

on seni alles. Tuhalaanes oli ka

kool, mis oli 6-klassiline. Koolis

käis 120 õpilast ja õpetamas oli

ainult kolm õpetajat.

Külas oli kolm vesiveskit.

Need olid Loisu, Kutsiku ja

Vardja vesiveski. Seal tehti

loomadele jahu, leivajahu ja

tangu. Siin oli veel kaks masinaga

kudujat, kes kudusid sokke ja

kindaid. Nendeks olid Kata Sults

ja Anna Kaur. Peale nende oli

veel ka meesterätsep Rein Bahk

ja kingsepp Jaan Saar, ta tegi

uusi kingi ja parandas vanu. Lisaks

oli õmbleja Anna Raudsepp.

Meie külas oli veel kolm

poodi ja nahaparkimise töökoda,

puutöömeister, kes tegi

vankrirattaid ja puust nõusid.

Meie väikses külas oli ka pagar,

kes tegi saiu ja kooke. Muidugi

oli olemas meil ka kellassepp

Karla Kangur ja lambanahkade

parkija, siis veel kaks seppa, kes

rautasid hobuseid.

Meie külal ei puudunud ka

vanadekodu. Seal olid valla hoolealused.

Sellel ajal ei makstud

pensioni, vaid pensionäre hooldas

vald.

Tuhalaanes oli ka vallamaja,

seal korraldati vallaasju ja isegi

registreeriti abielusid ja laste

sünde.

Külas oli mitmesopiline maja.

Seal oli värvimistöökoda ja kangaste

kudumine. Meil oli olemas

ka puusepp, kes valmistas kirste.

Tädi Hilda ütleb, et ta ise

väiksena kartis sealt mööda

minna.

Et külas puudus rahvamaja,

peeti pidusid koolimajas. Tuhalaanes

oli ka segakoor, nais- ja

meesansambel. Veel õpiti näidendeid

ja estraadipalasid,

mida esitati etendustel. Rahvast

käis palju. Isegi oli olemas kirikukoor,

kus laulis ka tädi Hilda.

Veel ütleb ta, et kõik käsitöölised,

kes siin elasid, elatasid ennast

korralikult ära, nälga ei olnud.

Küla ümbruses asusid põllumehed,

kes harisid põldu ja

kasvatasid loomi.

Kui küsisin, mida tegid lapsed

koolivaheajal, vastas ta, et käisid

külakarjas ja aitasid vanemaid

kodustes töödes. Sellel ajal

mängisid tüdrukud omatehtud

kaltsunukkudega ning poisid

tegid pajupille ja puust mänguasju.

Looduse kohta ütleb ta, et loodus

oli väga puhas ja rikkalik.

Kasvas palju metsalilli, maasikaid

ja metsaande, kuid nüüd on

neid palju vähem.

Tädi Hilda lemmikkohaks oli

suur kivi kiriku mäe ääre all,

mille kõrvalt voolas välja puhas

allikavesi. Veel oli meil siin lä-

hedal üks jõgi, kus oli väga palju

kalu. Kalu püüti sealt võrguga.

Pärastpoole kalad praeti, marineeriti

või soolati. Metsas leidus

rohkelt jõhvikaid ja pohli.

Ühel äikselisel päeval süttis

põlema meie kirik. See oli kindlasti

külale suur kahju, sest kirik

hävis. Kirikus käis muidu väga

palju rahvast. Tähistati igasuguseid

pühi. Tal on hästi meeles

lihavõtted, sest neid peeti alati

kellahelina saatel.

Ta mäletab veel väga hästi,

kui oli umbes kümneaastane ja

ei elanud veel Tuhalaanes, vaid

Pahuveres. Ta lisab, et kui oli

mõni surnu, löödi hingekella,

mis oli isegi naaberkülla ära

kuulda. Neid kostis vahel isegi

varahommikul ja siis oli teada,

et jälle on keegi surnud.

Hiljem ehitati meie külla ka

rahvamaja. Rahvamaja nurgakivi

pandi 1934. aastal. Valmis

see aga 1936. aastal. Seal hakati

tegema palju isetegevust.

Käisid ka külalisteatrid.

Saatuse tahtel hävis ka meie

ilus rahvamaja tules. Seda ma

isegi mäletan, sest olin siis umbes

viiene või kuuene väike tüdruk.

Mäletan, et olen ka sellel

laval esinenud. Nüüd on meil

ainult varemed.

Kui tuua nüüd pilgud tagasi

tänapäeva, siis on näha, et mineviku

elu on kõik kadunud ja

alles on jäänud vähesed noored

ja hulga pensionäre. Rahvas on

vananenud. Kadunud on põllumajandus

ja loomapidamine.

(Tarvastu valla õpilaste pärimuslugude

võistluse .Enne ja

nüüd. töö)

Ege Enok, Juuli 2004