Tuhalaane külal on põnev ajalugu. Seda on püütud kirja panna erinevate autorite poolt. Igaühel neist on oma nägemus.
Pisut vähem kui tuhat aastat tagasi tuli üks mees Emajõe äärest oma kahe pojaga Ugandisse Tartu all taplevate venelaste eest sõjapakku. Venelased olid tema küla maha põletanud, ta naise teotanud ja surnult lumehange visanud ning noorema poja pooleks raiunud ja koerad tapnud. Imik, ta tütar, põlenud sisse.
Selle mehe nimi oli Saka. Tema pojad olid aga Meel ja Vanevald. Nemad olid sel jubedal päeval koos mõne mehega kaugemal metsas küttimas.
Kogu Tarbatu jäi tookord venelaste kätte. Sakalgi polnud enam ei kodu, ei vara, vaid kaks pisikest poega ning odad ja mõõk, mis metsas kaasas olnud.
Mees pööras pilgu Sakala poole.
„Ning oligi läinud suvel tuli maha võtnud laane Helme pool, ja asusin sinna. Võtsin juurde tunnistajad, ratsutasin ringi ümber valitud maa ja kuulutasin omaks. Oli seal maad palju, jätkus minule, jätkus ka teistele. Tuhalaane sai nimeks ja aegamööda hakkasin siis jälle elama”
Seda legendi kantakse Tuhalaanes edasi põlvest-põlve. Nii jutustab ka Saka oma lugu Karl August Hindrey romaanis „Urmas ja Merike”
Keegi ei tea kuipalju on legendis tõtt, või ongi see vaid legend, kuid räägitakse, et Tuhalaane on põletatud laantele kasvanud küla.
Tuhalaane olustikku: ajalugu ja tänapäeva on püüdnud edasi anda Tiina Taffenau oma raamatus "Tuhalaane aegade ristteel.
Tuhalaane külamaja on alustanud fotomaterjali ja mälestuste hankimisega. Kokku on pandud CD-plaat arhiivipiltidega ning kohaliku fotograafi Jüri Raag'i piltidega, kus autor on pildistanud erinevaid vaateid. Jüri Raagi fotodest seati 4 aastat tagasi fotonäitus "Tuhalaane läbi aegade"
Tuhalaanest pärit Ege Enok on koostanud uurimustöö "Tuhalaane kultuurilugu, millega saab tutvuda külamajas.
Samalt neiult on pärit järgmine pärimuslugu:
Tuhalaane küla elu 75 aastat tagasi
Selle loo jutustas mulle Tuhalaane
küla vanim elanik, tädi
Hilda.
Meie küla oli väike, kuid seal
elas töökas rahvas. Tööd jätkus
kõigile ja elamistingimused olid
head. Külas asus vene õigeusu
kirik. Seal oli veel surnuaed, mis
on seni alles. Tuhalaanes oli ka
kool, mis oli 6-klassiline. Koolis
käis 120 õpilast ja õpetamas oli
ainult kolm õpetajat.
Külas oli kolm vesiveskit.
Need olid Loisu, Kutsiku ja
Vardja vesiveski. Seal tehti
loomadele jahu, leivajahu ja
tangu. Siin oli veel kaks masinaga
kudujat, kes kudusid sokke ja
kindaid. Nendeks olid Kata Sults
ja Anna Kaur. Peale nende oli
veel ka meesterätsep Rein Bahk
ja kingsepp Jaan Saar, ta tegi
uusi kingi ja parandas vanu. Lisaks
oli õmbleja Anna Raudsepp.
Meie külas oli veel kolm
poodi ja nahaparkimise töökoda,
puutöömeister, kes tegi
vankrirattaid ja puust nõusid.
Meie väikses külas oli ka pagar,
kes tegi saiu ja kooke. Muidugi
oli olemas meil ka kellassepp
Karla Kangur ja lambanahkade
parkija, siis veel kaks seppa, kes
rautasid hobuseid.
Meie külal ei puudunud ka
vanadekodu. Seal olid valla hoolealused.
Sellel ajal ei makstud
pensioni, vaid pensionäre hooldas
vald.
Tuhalaanes oli ka vallamaja,
seal korraldati vallaasju ja isegi
registreeriti abielusid ja laste
sünde.
Külas oli mitmesopiline maja.
Seal oli värvimistöökoda ja kangaste
kudumine. Meil oli olemas
ka puusepp, kes valmistas kirste.
Tädi Hilda ütleb, et ta ise
väiksena kartis sealt mööda
minna.
Et külas puudus rahvamaja,
peeti pidusid koolimajas. Tuhalaanes
oli ka segakoor, nais- ja
meesansambel. Veel õpiti näidendeid
ja estraadipalasid,
mida esitati etendustel. Rahvast
käis palju. Isegi oli olemas kirikukoor,
kus laulis ka tädi Hilda.
Veel ütleb ta, et kõik käsitöölised,
kes siin elasid, elatasid ennast
korralikult ära, nälga ei olnud.
Küla ümbruses asusid põllumehed,
kes harisid põldu ja
kasvatasid loomi.
Kui küsisin, mida tegid lapsed
koolivaheajal, vastas ta, et käisid
külakarjas ja aitasid vanemaid
kodustes töödes. Sellel ajal
mängisid tüdrukud omatehtud
kaltsunukkudega ning poisid
tegid pajupille ja puust mänguasju.
Looduse kohta ütleb ta, et loodus
oli väga puhas ja rikkalik.
Kasvas palju metsalilli, maasikaid
ja metsaande, kuid nüüd on
neid palju vähem.
Tädi Hilda lemmikkohaks oli
suur kivi kiriku mäe ääre all,
mille kõrvalt voolas välja puhas
allikavesi. Veel oli meil siin lä-
hedal üks jõgi, kus oli väga palju
kalu. Kalu püüti sealt võrguga.
Pärastpoole kalad praeti, marineeriti
või soolati. Metsas leidus
rohkelt jõhvikaid ja pohli.
Ühel äikselisel päeval süttis
põlema meie kirik. See oli kindlasti
külale suur kahju, sest kirik
hävis. Kirikus käis muidu väga
palju rahvast. Tähistati igasuguseid
pühi. Tal on hästi meeles
lihavõtted, sest neid peeti alati
kellahelina saatel.
Ta mäletab veel väga hästi,
kui oli umbes kümneaastane ja
ei elanud veel Tuhalaanes, vaid
Pahuveres. Ta lisab, et kui oli
mõni surnu, löödi hingekella,
mis oli isegi naaberkülla ära
kuulda. Neid kostis vahel isegi
varahommikul ja siis oli teada,
et jälle on keegi surnud.
Hiljem ehitati meie külla ka
rahvamaja. Rahvamaja nurgakivi
pandi 1934. aastal. Valmis
see aga 1936. aastal. Seal hakati
tegema palju isetegevust.
Käisid ka külalisteatrid.
Saatuse tahtel hävis ka meie
ilus rahvamaja tules. Seda ma
isegi mäletan, sest olin siis umbes
viiene või kuuene väike tüdruk.
Mäletan, et olen ka sellel
laval esinenud. Nüüd on meil
ainult varemed.
Kui tuua nüüd pilgud tagasi
tänapäeva, siis on näha, et mineviku
elu on kõik kadunud ja
alles on jäänud vähesed noored
ja hulga pensionäre. Rahvas on
vananenud. Kadunud on põllumajandus
ja loomapidamine.
(Tarvastu valla õpilaste pärimuslugude
võistluse .Enne ja
nüüd. töö)
Ege Enok, Juuli 2004