Peeter Järvelaid: Kultuurrahvaks olemise kultuur

14.08.2010    Pärnu Postimees

14.08.2011    Peeter Järvelaid, professor

Selline mõiste nagu “kultuurrahvas” mulle ei meeldi, sest kui peaks olemas olema kultuurrahvas, on järelikult kultuurita rahvaidki. Neid aga pole olemas. Tõsi, rahvastel on eri kultuur ja omavahelisel kokkupuutel ei pruugi need erinevused alati just head koosmõju anda.

Teine asi on siis, kui ise hakkame oma kultuuri elujõus kahtlema, nagu teeb seda Peeter Helme Eesti Ekspressis (4.08.04) intrigeerivas arvamusloos “Eestlased pole mingi kultuurrahvas”.
Noor kirjamees tahtis toona ilmselt viidata millelegi samalaadsele, nagu oli “kultuuribisnisega” tegelejate sellesuvine šokk, kus suure kasumi lootuses üles ehitatud kultuuriprojektid jäid ilma loodetud kuulajate-vaatajateta, aga Tallinnast vaadates ääremaa üritused on säilitanud oma poolehoidjad ja isegi nende arvu suurendanud.
Seetõttu püütakse ääremaa üritusi pealinna kajastustes vahel marginaliseerida (pole nagu tõeline kõrgkultuur, mida ääremaal tarbitakse).
Nava lava ja Rauksi talu lugu
Kunagi rääkisid soomlased, et nende kuulus Soome disaini koolkond sündis lootusetul ajal, kus ühe sulgemisele määratud klaasivabriku omanik otsustas anda võimaluse tellimusteta kunstnikele oma tehases kätt proovida. Võib ju öelda, et nii mõnigi viimase aja kultuuriettevõtmine on sündinud välise sunni jõul.
Mulgi kultuuri festivali üks alustalasid Jaak Kõdar kirjutab, et kui tal tekkis võimalus tulla noorpõlvemaadele, tahtnud ta olla tõsine põllumees. Ta kirjutab: “Mäletan esimest poolt ämbrit kartuleid, siis tulid õunad, sõstrad, oad. Niitsime heina ja proovisime põldugi harida. Kuid oh häda, heina ei tahtnud keegi, maksa või peale ja vii ise kohale, et küün tühjaks saaks.”
Kuid eesti mees on kangekaelne. Kui keegi põllusaadusi ei vajanud, lõi Kõdar oma suvise kultuurifestivali. Seega toodab Kõdar vähemalt maksuameti jaoks oma talus kultuuri nagu teised veiseliha, teravilja või kartuleid. Selle aasta festivalil oli mitu üritust, mis kõik leidsid nii osalejaid kui kuulajaid, kuid erilise märgiga oli kindlasti kohaliku ajalooga seotud näitemäng.
Kõdari elunäitemäng “Rauksi talu lugu” lähtub ühest reaalselt eksisteerinud ja paistab, et taassün-diva talu loost. Näidendi aluseks on Kõdari leitud haruldased dokumendid, mis säilinud 20. sajandist selle suurte kannatuste alla sattunud talu pererahva saatuse kohta.
Kõdaril on uurijana õnne olnud, et tema kätte on sattunud sedavõrd haruldane autentne materjal, millest näidend kirjutada. Veelgi olulisem on selline ettevõtmine kohalikele inimestele, sest kas saab olla parimat selgitust, et suured asjad maailmas juhtuvad meie oma kodus. Samuti seda, et maailma muredest ei saa siinses maanurgas end eraldada. Mured tulevad vägisi meie koju.
Näidendis on Rauksi talu Siberis oleva rahva sügav õpetus. Kui nad näevad linnupesa, õpetavad nad noorematele, et “pesa on linnu kodu ja mitte kellegi kodu ei tohi lõhkuda, sest kodu on püha”.  Rauksi talu seisab loodetavasti viimast suve varemetes, sest uued tarmukad omanikud suudavad ehk varemed koristada ja rajavad põlispuude alla uued taluhooned, mis kannavad Rauksi talu elumõtet edasi.  
Tuhalaane kui uute võimaluste maa
Kui oleks minu tegemine, tooksin õpilased Tuhalaane surnuaiale, mis on kui valmis kunstiteos ja räägib meile kultuurimälu olulisusest. Surnuaia matab mälu kadudes põõsastik ja mets. Unustamise vastu tuleb võidelda. Kuid samal ajal tuleb osata meile antud metsa hinnata.
Jaak Kõdar kirjutab oma talu lähedasest metsast. Nava põldude kohal kõrgus kunagi vana jalakas nagu tsaari kotkas. See oli sööbinud omaaegsete laste mällu. Kui aastakümnete järel tagasi tuldi, tundus, et jalakat polnud: ümbritsevad puud olid olelusvõitluses kasvanud jalakakõrguseks ja selle ära peitnud. Loomulikult leiti vanad puud, neid oli kaks. Kolm inimest said vaevu sõrmed kokku.
Hoolikas metsaülem oli puud looduskaitse alla pannud. Üllatav oli aga see, kuidas loodus selle ära kasutas. 50 aastat rahu oli kahe hiidpuu ümber kasvatanud vist küll Eesti ainukese loodusliku künnapuumetsa.
Tuhalaane on tänapäevani vähe teadvustanud laiemale üldsusele kohalike meeste ja naiste rolli Eesti riikluse loomise juures. Kui nimetada vaid Jaan Poskat, Victor Mutti ja Ants Piipu Tartu rahuläbirääkimiste ajast, peaks juba piisama, et seda kuidagi paremini tähistada.
Fred Puss on Jaan Poska isapoolsete esivanemate kohta kirjutanud järgmist: Asjaolu, et usuvahetajate hulka kuulusid Mari ja Jaan Poska, ei ole sugugi üllatav, kuna sellega kuulusid nad enamuse hulka. Pärimuse järgi, nagu öeldud, vahetas usku ka Mari mees Jaak, sest oma hingemaa vastu ei oleks temalgi midagi olnud. Aga Tuhalaanes anti maad vähestele. Kohalik kroonumõis oli mitmekümneks aastaks välja renditud.”  
Jaak Poska maad ei saanud. See-eest võis ta oma poja Jaani Tuhalaane õigeusu kiriku juurde kooli panna. Veel enne õigeusku minekut hindas Paistu pastor Jaani lugemisoskust 1846. aastal küllalt heaks. Vaid veidi hiljem on personaalraamatusse kirjutatud, et ta on “papikoolis Riias”. Riia vaimulikus koolis ja seminaris õppis ta 1847–1853, katkestades õpingud seminari 2. klassis. Temast sai köster-kooliõpetaja, algul Toris ning 1864. aastast Laiusel. Vähemalt 1860. aastal oli ta aga ka Priipalu koguduse köster.
Kui palju Jaan Poska advokaaditööd tehes oma vallakohtunikust vanaisale ja Tuhalaanest tulnud isale mõtles, pole teada, aga Piibu ja Mutiga suheldes võis omakandimeeste tunne siiski sees olla. Miks siis kirjanik Mihkel Muti fotokogus Tartu rahuläbirääkimiste aegsele fotole, kus kõrvuti seisavad Piip ja kolonel Mutt, on kirjutatud väga selge märksõna: Tuhalaane mehed ...
Nende Tuhalaane meeste mälestuse jäädvustamiseks oleks kohane kiirelt taastada omaaegse Tuhalaane kiriku kuppel ja kirikule ette panna aknad-uksed. Nii Piip kui Mutt olid just selle koguduse liikmed. Kuid Tuhalaane kirikut tuleks vaadata kui kohalikku kultuuritemplit, mis võimaldaks kohalikel inimestel kokku tulla ja just seda kogukonda ühendavat kultuuri luua ja nautida.
Tuhalaanel on väga hea võimalus, sest ümbruskonda on elama asunud mehed, kellel võiksid olla nii võimalused kui ambitsioonid, et üks kohalik tempel taastada. Tundub, et üks sellistest meestest võiks olla lähedal asuva Sambla talu peremees.
Sudiste külapäevad
Tuhalaanet külastades sai sisse astutud Mäekülasse, kus Pisina talus toimusid ettevalmistused Su-diste külapäevadeks. 130 aastat tagasi ostis Karksi mõisa pottsepp Johann-Ferdinand Schults selle talu ja rajas uhked hooned, mis näitavad, et kividest ei osanud kohalikud mehed ehitada mitte ainult kirikuid, vaid lautu, talle ja kuivateidki.
Samal ajal kui Kõdar tuli Tallinnast oma kodutalusse, tuli Pisinale USAst tagasi Liivi Jõe, sest tal tekkis igatsus nende laulude ja lugude järele, mida ema oli talle lapsena kodukohast rääkinud. Lapsepõlves kuuldud helin hakkas Jõe südames sedavõrd kõvasti helisema, et ta mitte ainult ei korrastanud talu, vaid temast on saanud kohaliku elu ärataja.
Siin meenub muuseas Jaan Poska ühe lapselapselapse Raoul Grünthali öeldu, kes on taastanud Muhus Siniste külas oma vanaisa (riigikohtunik Timotheus Grünt-hali) kodu. Jaan Poska tütar Vera oli oma lapselapsele pannud enne surma hingele, et see edukas ja andekas mees “teeks elus midagi Eesti heaks”.
Eesti taasiseseisvumist ei jõudnud Vera Poska-Grünthal ära oodata (suri 1986), kuid Raoul Grünthali isa Timotheus Grünthal juunior jõudis oma esiisade koju, kust ta oli pidanud lahkuma 14aastaselt. Istudes läidetud tule ees, olevat ta noorematele öelnud lihtsad sõnad: “Paradiisile lähemal pole võimalik olla …”
Kui sellisest teadmisest midagi meil põlvest põlve edasi kantakse, oleme ikka üks kultuurrahvas küll.